Sel kevadel on olnud väga sooje päevi, kui suvesoe saabus meile kaugelt Aafrikast, olnud külma, lund ja vihma. Kuid viimaks on esimestele tärkajatele kellukatele lisaks ilmunud aeda värvikamaid kevadlilli - varased tulbid, lumeroosid, punased pojengivõrsed ning kõige varasem õitsev põõsas kirss-kontpuu oma kollase õiemerega. Juba detsembris algas puudetegu meie krundi servast kraavipervelt. Kuid kuna meie kraavi äärde istutatud kuusekesed on juba päris pikad, siis tuli hakata maha võtma suuri leppasid, mille langetamine õige varsti võib kuuskedele liiga ohtlik olla. Ka on sel talvel maha saetud mitmeid puid, mis hakkasid garaaži ja kuuri katuseid ohustama. Nii oleme saanud oma puudest uued talvepuud puuriita ning avara vaate ümbritsevatele põldudele. Eriti kaunis on toast vaadates nüüd loojanguvaade ja seda kaunim veel, kui õhtupäike aia taga lombis peegeldub. Aprilli lõpus on huvilistel võimalus olla selle seltskonna seas, kes üheskoos permapeenra valmis teevad. Laupäeval. 27. aprillil on Tammeoru koduaias taas tulemas praktiline permapeenra koolitus. Kolme tunni sisse jääb teoreetiline osa permakultuuri põhimõtetest ja kogemustest selle kasutamisel. Praktiliseks tööna luuakse algusest lõpuni permapeenar, mis läheb kasutusse kohe kevadel köögiviljade kasvatamisel käiku. Lõpetuseks teeme ringkäigu koduaias ja aia taga, küsime-vastame ja jagame omavahel aianippe ja -kogemusi. Samalaadne praktiline permapeenra koolitus toimus oktoobris ja osalejaid oli päris palju. On rõõm, et aiapidajate hulgas kasvab nende inimeste hulk, kes väärtustavad looduslähedast ja jätkusuutlikku aiapidamist ning sooviva uusi oskusi oma koduaias rakendada. Osalejate arvamusi:
Rohkem infot koolituse praktilise permapeenrakoolituse kohta minu kodulehel ailen.ee.
Talv tuli pakasega ja kaanetas meie aiataguse suure lombi. Oli just selline paras ilm, et lombijääle sai teha jääkaruselli. Vanaisa Tõnu lasi karussellivaial jäässe külmuda, kinnitas sinna peale pika laua ja sell otsa vana kelgu. Ning kus lastel oli lõbus ja kilkamist palju. Toredat karusselli käisid kasutamas teisedki külalapsed.
Kuna jääkarussellil lustimine oli väga lõbus, siis jäidki pildid tegemata. Õnneks on alles mõned videod, kust fotod on ekraanipildina salvestatud. Paks lumi, mis oli just jõudnud kogu maa katta, sulas mõne sooja päevaga. Lume alt tulid välja hiigelsuured mutimullahunnikud, kõrgust lausa veerand meetri jagu. Kas põhjustasid suurte mullhunnikute ehitamist paksud hanged või on meie maa alla mõni suurem elanik asunud, seda me praegu öelda küll ei oska. Lumi sulab, maapinnal lainetab ja kraavides voolab vesi, justnagu kevadel. Tundsin ühel hommikul lausa kevade lõhna õhus, kuigi talvgi pole veel alanud. Mõni kuu tagasi võtsime garaaži kõrvalt maha vana suure kase, mis poolest saati kuivama kippus ja garaažikatusele ohtu ähvardas. Vana kasekännu kõrval on aga juba päris suureks kasvanud kolm noort kaske, mis kunagi meetripikkustena suure kase kõrvale istutatud sai. Nüüd on tore, et köögiakna vaatesse jäävad juba uued valgetüvelised puud, mis kevadel oma heleroheliste hiirekõrvadega rõõmu pakuvad. Peremehel on käsil metsatööd. Meie kraavimuda rammuga on suureks ja jämedaks kasvanud palju lepapuid, mis meile küttepuudeks saavad. Oksad aga lähevad purustusmasinasse, et uuel kevadel ja suvel oleks meil peenravahedesse oma multš olemas oleks. Lund on palju ja sajab iga päev juurde. Kõrged hanged on aias ja aia taga põldudel. On ilusaid hetki, tuulevaikust, talveudu ja väheseid külmakaarde ning aeg-ajalt sinna juurde ka tuult ja tuisku. Kui meil poleks uut lumesahaga traktorit, oleks tööd ja lumes sumamist kordades rohkem, kuid täna võin minna jalutama heinamaadele, kuhu on sisse aetud sahalaiune kilomeetrine kõnnirada. Nii mõnus oli kõndida ja ilus vaadata, et käisin esimese ringi järel kodus kaamera järel. Ning Bosse oli muidugi samuti rõõmus, et sai perenaisega 2 kilomeetrit looduses viibida ja jäljeraamatut lugeda.... Novembri lõpupäevil saabus meie maale lumi. Seda tuli detsembri alguspäevil kohe mitu päeva järjest ja nõnda palju, et lume sisse radade rajamine võttis päris palju aega. Õnneks oli mõned nädalad varem, juba novembri keskel saabunud meie sõidukite perre traktor Kubota, mille abil said kõik suuremad teed ja rajad meie aia taga ning aia ümber põldudelgi sisse lükatud. Sel aastal siis sedasi, et pole kaugemalt abiväge vajagi kutsuda, kui endal selline abimees kodus olemas. Tammeoru garaažikinos kohtusid permapeenra koolitusel 19 tragi aiahuvilist, et saada teadmisi permakultuuri kohta ning kuidas looduslähedasemalt oma aias toimetada. Minu lugu, kuidas minust kujunes permakultuuri austaja ja viljeleja, saab lugeda postitusest, mille tegin mõni päev enne koolitust. Koolituspäeva hommik oli vihmast võitu ja ma olin isegi veidi murelik, äkki ei tule inimesed üldse välja, kuid minu suureks rõõmuks tulid kohale kõik, kes olid ennast kirja pannud. Juba varahommikul panin pärmitaigna kerkima ja küpsetasin üsna suure koguse väikseid suupiste-juusturullikesi, et tulijaid soojade saiade ning kohvi ja taimeteega garaažikinos vastu võtta. Minu esitlus läks toredasti õppijatega suheldes, arutledes ja kogemusi vahetades. Mina rääkisin ja näitasin fotosid, kuidas me ise siin Tammeorul kümne aasta jooksul oleme loodusega kooskõlas elamist nautinud, koolitusel osalejad uurisid ja küsisid võimaluste kohta, kuidas oma aia jääke kasutades permapeenraid luua. Selleks ajaks, kui põhilised jutud räägitud said, oli vihmasadu ka juba väiksemaks jäänud ning läksime õue peenraid tegema. Olime selleks ette valmistanud kastid, immutanud need puidukaitsevahendiga, kogunud pappe, lehti, muruhaket, mulda ja põhku ning töö läks kiiresti. Kaks peenart valmisid ühise tööna kui imeväel ja siis jäi veel aega ka natuke aias ringi vaadata. Toimeka koolituspäeva lõpus küsisin ka tagasisidet, mida uut ja huvitavat osalejad päeva jooksul õppisid ja teada said ning sain koolituse kohta palju positiivseid arvamusi ja kiidusõnu. Ning pärast tuli emaili peale ka isiklik tagasiside ühelt õppijalt: "Suur tänu koolituse eest! Just see, kui vaimustunult võib millestki rääkida ja tunda. Meeldiv oli tunda et olen samal lainel, oma tagasihoidliku aiapidamisega." / Erika Loodan väga, et minu koolitus suutis täita oma eesmärki ja suutsin innustada ning inspireerida osalejaid tegutsema loodusega ühes rütmis oma aias tegutsema.
Kõige lõpuks leppisime veel kokku, et teen Facebookis grupi LOODUSAED, kus saame jagada oma kogemusi ja teadmisi permakultuuri rakendamisest hooldusvabade peenarde loomisel. Jätsin grupi avalikuks, et ka muud huvilised saaksid grupiga liituda ning saaksime laiemalt loodustsäästva aiapidamise põhimõtteid jagada. Sama nimega loodusaed on ka mul Instagrami konto, kus jagan oma tegemisi ja rõõme aias tegustemisest. Ning üks Praktiline permapeenra koolitus jääb veel ka kevadesse! Juba viie päeva pärast on Tammeoru koduaias algamas Permapeenra koolitus, kuhu põnevusega ootan kõiki, kes on minult küsinud, et tahaksid rohkem permapeenardest teada saada ja ka neid, kes pole mu varasematele koolitustele jõudnud. Samuti ootan neid, kes permakultuurist veel midagi ei tea, et neile jagada teadmisi, mida olen ise õppinud, kogenud ja kasutanud. Ning muidugi neid inimesi, kes sooviksid rohkem vaba aega, mida võimaldab looduslähedane aiapidamine. Permakultuurini jõudsin ma päris juhuslikult Olen küll kasvanud maal, kuid peenarde loomine ja rohimine polnud mulle lapsena sugugi lemmiktegevus. Kunst, looming ja raamatud olid pigem need, millega ma alati suurima rõõmuga tegelesin. Kuid kasvades peres, kus isal on agronoomi haridus, emal aedniku kutsetunnistus ning vennal lapsest saati väga suur huvi kõige vastu, mis looduses toimub, siis sain juba lastetoast kaasa mõistmise looduse kui terviku kohta. Kui endal juba oma kodu oli ja lapsed sündisid, siis tekkis soov ka endale mõni peenar luua. Ning sealt see algas. Rajasin peenraid, kastsin ja rohisin suved läbi ja sinna kulus päris palju aega.
Kui müüsime oma suure maja ja aia ning ehitasime väikese palkmaja, oli suur soov aiapidamisega jätkata. Maalapp, kuhu oma uue kodu rajasime, oli endine heinamaa mõne suure tamme ja kasepuuga, krundi piiriks kraav ja lepasalu. Kõike tuli alustada nullist. Ning alguses polnud peas ühtegi mõtet, kust otsast alustada. Kutsusin külla hea kolleegi, kes oli Räpinas aiandust õppinud, et aru pidada, millest üldse alustada. Temaga tühjal krundil ringi jalutades jagas ta mõtteid, millega arvestada ja milliseid toredaid võimalusi on aiakujunduses üldse olemas on. Ning samal õhtul hakkas mul mõte peas jooksma ja paberile tekkis aia plaan voolavate peenraservadega ning looklevate radadega. Samas oli peas ka mõte, et tahan edaspidi luua oma peenrad nii, et mul oleks nendega võimalikult vähe tööd ja vaeva ning jääks rohkem aega oma pere, laste ja hobide jaoks. Idee teostumisele aitas kaasa ka väike õnnetus, kui ma kevadel oma jala väänasin. Parema jala, mis on minu kaevamise jalg. Kevad muudkui edenes, aga ma ei saanud alustada ühegi peenra loomisega. Siis meenus töökaaslane, kes oli rahvaülikoolis osalenud permakultuuri koolitusel ning rääkis sellest ülima vaimustusega. Võtsin kohe telefoni ja sain esimesed juhtnöörid permapeenra loomiseks. Ning võin öelda, et mu esimesed kartulid ja kõrvitsad kasvasid ülihästi. Samas uurisin Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kas poleks võimalik korraldada ka Haapsalus permakultuuri koolitust ning õnnestus kutsuda koolitama Liina Järviste. Tammeoru tühjal koduõuel oktoobris 2013 esimene U-kujuline permapeenar valmiski ja kevadel said sinna juba seemned külvatud. Ning kevadel toimus ka veel teine koolitus, kus Liina Järviste juhendamisel ürdispiraali valmis tegime. Permakultuur Tammeoru koduaias Ning niimoodi see asi aina jätkus. Igal aastal tegin juurde mõne uue peenra ja sügiseti valmistasin vanu peenraid ette uueks kevadeks. Tegin oma esimesed kastpeenrad ja ka kogu kasvuhoone toimib permakultuuri põhimõtteid arvestades. Oma esimesed köögiviljapeenrad tegin otse köögiakna alla mõttega, et kui köögiaknast peenrale vaatan, tuleb pähe rohkem mõtteid köögiviljade kasutamiseks toidus. Hiljem permakultuuri tsoonidest kuuldes sain teada, et kõige enam tarvitatavad aiasaadused peaksidki inimesele kõige lähemal olema. Sain ka teada muudest tsoonidest ning täitsa juhtumisi sobisid mu aiaplaani kavandamised ka teiste permakultuuri tsoonidega, nagu näiteks ka toidusalu loomine. Oleme nüüd umbes kümne aasta jooksul, mis me oleme Tammeorul elanud, püüdnud arvestada ka muude permakultuuri põhimõtetega nagu taaskasutus, energia säästmine, vee tarbimine ja kasutamine ning looduslähedus ning meile selline elustiil sobib. On olnud väga pikk ja väga soe sügis. Ka veel täna, kolmanda oktoobri hommikul oli õues 15 kraadi ja päike kuldas kõiki täies õieehtes õitsevaid sügislilli ning viimaseid suviseid õitsejaid. Pealelõunal jõudis kohale vihm ja nädala lõpuks lubas ilmateade ka juba lumehelbeid..... |
Tagasivaade
April 2024
|