Sel kevadel on olnud väga sooje päevi, kui suvesoe saabus meile kaugelt Aafrikast, olnud külma, lund ja vihma. Kuid viimaks on esimestele tärkajatele kellukatele lisaks ilmunud aeda värvikamaid kevadlilli - varased tulbid, lumeroosid, punased pojengivõrsed ning kõige varasem õitsev põõsas kirss-kontpuu oma kollase õiemerega. Tammeoru garaažikinos kohtusid permapeenra koolitusel 19 tragi aiahuvilist, et saada teadmisi permakultuuri kohta ning kuidas looduslähedasemalt oma aias toimetada. Minu lugu, kuidas minust kujunes permakultuuri austaja ja viljeleja, saab lugeda postitusest, mille tegin mõni päev enne koolitust. Koolituspäeva hommik oli vihmast võitu ja ma olin isegi veidi murelik, äkki ei tule inimesed üldse välja, kuid minu suureks rõõmuks tulid kohale kõik, kes olid ennast kirja pannud. Juba varahommikul panin pärmitaigna kerkima ja küpsetasin üsna suure koguse väikseid suupiste-juusturullikesi, et tulijaid soojade saiade ning kohvi ja taimeteega garaažikinos vastu võtta. Minu esitlus läks toredasti õppijatega suheldes, arutledes ja kogemusi vahetades. Mina rääkisin ja näitasin fotosid, kuidas me ise siin Tammeorul kümne aasta jooksul oleme loodusega kooskõlas elamist nautinud, koolitusel osalejad uurisid ja küsisid võimaluste kohta, kuidas oma aia jääke kasutades permapeenraid luua. Selleks ajaks, kui põhilised jutud räägitud said, oli vihmasadu ka juba väiksemaks jäänud ning läksime õue peenraid tegema. Olime selleks ette valmistanud kastid, immutanud need puidukaitsevahendiga, kogunud pappe, lehti, muruhaket, mulda ja põhku ning töö läks kiiresti. Kaks peenart valmisid ühise tööna kui imeväel ja siis jäi veel aega ka natuke aias ringi vaadata. Toimeka koolituspäeva lõpus küsisin ka tagasisidet, mida uut ja huvitavat osalejad päeva jooksul õppisid ja teada said ning sain koolituse kohta palju positiivseid arvamusi ja kiidusõnu. Ning pärast tuli emaili peale ka isiklik tagasiside ühelt õppijalt: "Suur tänu koolituse eest! Just see, kui vaimustunult võib millestki rääkida ja tunda. Meeldiv oli tunda et olen samal lainel, oma tagasihoidliku aiapidamisega." / Erika Loodan väga, et minu koolitus suutis täita oma eesmärki ja suutsin innustada ning inspireerida osalejaid tegutsema loodusega ühes rütmis oma aias tegutsema.
Kõige lõpuks leppisime veel kokku, et teen Facebookis grupi LOODUSAED, kus saame jagada oma kogemusi ja teadmisi permakultuuri rakendamisest hooldusvabade peenarde loomisel. Jätsin grupi avalikuks, et ka muud huvilised saaksid grupiga liituda ning saaksime laiemalt loodustsäästva aiapidamise põhimõtteid jagada. Sama nimega loodusaed on ka mul Instagrami konto, kus jagan oma tegemisi ja rõõme aias tegustemisest. Ning üks Praktiline permapeenra koolitus jääb veel ka kevadesse! Juba viie päeva pärast on Tammeoru koduaias algamas Permapeenra koolitus, kuhu põnevusega ootan kõiki, kes on minult küsinud, et tahaksid rohkem permapeenardest teada saada ja ka neid, kes pole mu varasematele koolitustele jõudnud. Samuti ootan neid, kes permakultuurist veel midagi ei tea, et neile jagada teadmisi, mida olen ise õppinud, kogenud ja kasutanud. Ning muidugi neid inimesi, kes sooviksid rohkem vaba aega, mida võimaldab looduslähedane aiapidamine. Permakultuurini jõudsin ma päris juhuslikult Olen küll kasvanud maal, kuid peenarde loomine ja rohimine polnud mulle lapsena sugugi lemmiktegevus. Kunst, looming ja raamatud olid pigem need, millega ma alati suurima rõõmuga tegelesin. Kuid kasvades peres, kus isal on agronoomi haridus, emal aedniku kutsetunnistus ning vennal lapsest saati väga suur huvi kõige vastu, mis looduses toimub, siis sain juba lastetoast kaasa mõistmise looduse kui terviku kohta. Kui endal juba oma kodu oli ja lapsed sündisid, siis tekkis soov ka endale mõni peenar luua. Ning sealt see algas. Rajasin peenraid, kastsin ja rohisin suved läbi ja sinna kulus päris palju aega.
Kui müüsime oma suure maja ja aia ning ehitasime väikese palkmaja, oli suur soov aiapidamisega jätkata. Maalapp, kuhu oma uue kodu rajasime, oli endine heinamaa mõne suure tamme ja kasepuuga, krundi piiriks kraav ja lepasalu. Kõike tuli alustada nullist. Ning alguses polnud peas ühtegi mõtet, kust otsast alustada. Kutsusin külla hea kolleegi, kes oli Räpinas aiandust õppinud, et aru pidada, millest üldse alustada. Temaga tühjal krundil ringi jalutades jagas ta mõtteid, millega arvestada ja milliseid toredaid võimalusi on aiakujunduses üldse olemas on. Ning samal õhtul hakkas mul mõte peas jooksma ja paberile tekkis aia plaan voolavate peenraservadega ning looklevate radadega. Samas oli peas ka mõte, et tahan edaspidi luua oma peenrad nii, et mul oleks nendega võimalikult vähe tööd ja vaeva ning jääks rohkem aega oma pere, laste ja hobide jaoks. Idee teostumisele aitas kaasa ka väike õnnetus, kui ma kevadel oma jala väänasin. Parema jala, mis on minu kaevamise jalg. Kevad muudkui edenes, aga ma ei saanud alustada ühegi peenra loomisega. Siis meenus töökaaslane, kes oli rahvaülikoolis osalenud permakultuuri koolitusel ning rääkis sellest ülima vaimustusega. Võtsin kohe telefoni ja sain esimesed juhtnöörid permapeenra loomiseks. Ning võin öelda, et mu esimesed kartulid ja kõrvitsad kasvasid ülihästi. Samas uurisin Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kas poleks võimalik korraldada ka Haapsalus permakultuuri koolitust ning õnnestus kutsuda koolitama Liina Järviste. Tammeoru tühjal koduõuel oktoobris 2013 esimene U-kujuline permapeenar valmiski ja kevadel said sinna juba seemned külvatud. Ning kevadel toimus ka veel teine koolitus, kus Liina Järviste juhendamisel ürdispiraali valmis tegime. Permakultuur Tammeoru koduaias Ning niimoodi see asi aina jätkus. Igal aastal tegin juurde mõne uue peenra ja sügiseti valmistasin vanu peenraid ette uueks kevadeks. Tegin oma esimesed kastpeenrad ja ka kogu kasvuhoone toimib permakultuuri põhimõtteid arvestades. Oma esimesed köögiviljapeenrad tegin otse köögiakna alla mõttega, et kui köögiaknast peenrale vaatan, tuleb pähe rohkem mõtteid köögiviljade kasutamiseks toidus. Hiljem permakultuuri tsoonidest kuuldes sain teada, et kõige enam tarvitatavad aiasaadused peaksidki inimesele kõige lähemal olema. Sain ka teada muudest tsoonidest ning täitsa juhtumisi sobisid mu aiaplaani kavandamised ka teiste permakultuuri tsoonidega, nagu näiteks ka toidusalu loomine. Oleme nüüd umbes kümne aasta jooksul, mis me oleme Tammeorul elanud, püüdnud arvestada ka muude permakultuuri põhimõtetega nagu taaskasutus, energia säästmine, vee tarbimine ja kasutamine ning looduslähedus ning meile selline elustiil sobib. On olnud väga pikk ja väga soe sügis. Ka veel täna, kolmanda oktoobri hommikul oli õues 15 kraadi ja päike kuldas kõiki täies õieehtes õitsevaid sügislilli ning viimaseid suviseid õitsejaid. Pealelõunal jõudis kohale vihm ja nädala lõpuks lubas ilmateade ka juba lumehelbeid..... Tuli mõte vaadata oma kodu ka linnulennult. Palusin Joonase abi, et saaks meie Tammeoru vaated 2023 jäädvustatud ajaloo jaoks. Ning muidugi oli ikka soov ka näha, kui kaugele jääb meri ja Saunja laht, kuhu õhtuti need linnuparved lendavad... On väga rõõmus meel, et Tammeoru sai EESTI KAUNIS KODUS 2023 tunnustusüritusel koos teiste laureaatidega presidendilt võitja tiitli ja tunnusmärgi. Meile endale meeldib meie Tammeoru paradiis väga ja on tore, et seda on märganud ka teised. Meie suur tänu märkajatele ja esitajatele! Tunnustusüritus toimus Rakvere Ametikoolis ja päeva juhtideks olid Rakvere teatri näitlejad Jaune Kimmel ja Margus Grosnõi. Meeleolu oli rõõmus ja ülev. Olid ju kõik ligikaudu 60 koduomanikku kauni kodu konkursi võitjad ja tänulikud selle eest, et nende tegemisi on märgatud ja tunnustatud. Värske tunnustus annab kindlasti juurde uut indu oma aias sama hooga jätkata, et igal aastaajal oleks aias veelgi rohkem seda, mida nautida ja imetleda. Juba kolm aastat ei niida me oma aias kogu muru. Sel aastal oleme jätnud niitmata umbes paarisaja ruutmeetrise platsi oma tagaaias, meie niinimetatud pargiosa, kuhu oleme istutanud mitmeid pargipuid. See on ala, kus on väga vaene muld, kus mitu puud on kehva mulla tõttu välja läinud või kasvavad väga vaevaliselt. See-eest on kevadel seal kõige rohkem nurmenukke, suvel härjasilmasid, kellukaid ja jumikaid ning raudrohtu, sekka mõned ristikud ja mitmeid liblikõielisi. Nagu soovitas Markus Gastl oma raamatus "Permakultuur ja loodusaed", peaks aias kindlasti olema üks vaese pinnasega puhvertsoon, mille liigirikkus püsib ainult siis, kui teete kõik selleks, et säilitada seal lahja muld. Ühesõnaga - see on tsoon, kus saab vähese niitmisega ja mahaniidetud taimede koristamisega hoida mulla mitteviljakana, et seal kasvaks rohkem õitsejaid niidutaimi. Kõige suurem rõõm on muidugi käpalistest oma aias. Hakkasin märkama, et meie niidetud murus on ühes kohas päris palju hallkäppasid ja panin algul neile juurde tähised, et me neid maha ei niidaks. Aasta hiljem otsustasime juba, et jätame tagaaia üldse niitmata, kuid pärast oli koduste niiduvahenditega selle niitmata ala üle taas kontrolli saamine liiga suur töö. Sel aastal piirasin tähistega ära selle kõige lillelisema ala, jälgides, et kindlasti nurmenukud ja käpalised sinna alasse jääksid. Igal aastal olen ka üle lugenud, palju on käpalisi, siis iga aastaga on nende arv kasvanud. Kui 2 aastat tagasi oli veel selles paigas umbes 30 hallkäppa, siis sel aastal oli neid kokku lausa 53. Lisaks hallkäpale ja käopõllele on sel aastal lisandunud ka üksikud ööviiulid ning juulis ilmus tamme alla laialehine neiuvaip. Ning lillemuru üle aias on hea meel ka lastel, kes seal rohutirtse ja liblikaid püüavad ning Bossel, kes murus rõõmsaid jooksuringe teeb. Selle suve kuumus ja niisked ilmad on augustikuus toonud aeda väga rikkalikult õitsejaid. Floksid, lõvilõuad, anemoonid ning pargiroosid oma mitmendal ringil.... Esimesi õisi hakkavad avama varajased sügisastrid. August on ilus! Mul tuli suur soov jagada oma põhimõtteid aiandusest, kuidas loodusega kooskõlas aias toimetada ning jõuda võimalikult hooldusvaba aiani, et jääks rohkem aega nautida oma aeda ja olla rohkem koos oma perega. Selleks tegin ma Instagramis lehekülje #loodusaed ja hakkasin postitusi jagama sellest, mis aias parajasti aktuaalne ja millega parajasti tegelen. Näiteks sellest, kuidas metsalilled koos kultuurtaimedega kasvavad ja kuidas põhumultš aitab vähendada kastmist ning umbrohtude tärkamist. Nüüd on mul olemas koht, kus saan jooksvalt jagada postitusi oma aiast.... Kui tavaliselt panen ma põhumultši kõigile köögiviljadele, et vähendada mulla kuivamist ja umbrohtude tärkamist, siis juba eelmisel aastal võtsin plaani, et katan muruhakkega kogu oma püsilillede ümbruse. See mõte tekkis kuumadel suvedel, kui köögiviljad põhumultšiga kaetuna olid lopsakad ja rohelised ning püsililled oma peenardes kuivama kippusid. Kui lillepõõsad veel madalad olid, panin paksu murukihi kõigile floksidele ja ka roosidele, et niiskust hoida ning seekord ei kuivanud mul mitte ükski floks. Muruhake päästis nad kuivamast ning kõik taimed on terved ja rohelised, kuivamisest mitte jälgegi hoolimata sellest, et suvi oli erakordselt kuiv ja kuum. |
Tagasivaade
April 2024
|