Sel kevadel on olnud väga sooje päevi, kui suvesoe saabus meile kaugelt Aafrikast, olnud külma, lund ja vihma. Kuid viimaks on esimestele tärkajatele kellukatele lisaks ilmunud aeda värvikamaid kevadlilli - varased tulbid, lumeroosid, punased pojengivõrsed ning kõige varasem õitsev põõsas kirss-kontpuu oma kollase õiemerega. On olnud väga pikk ja väga soe sügis. Ka veel täna, kolmanda oktoobri hommikul oli õues 15 kraadi ja päike kuldas kõiki täies õieehtes õitsevaid sügislilli ning viimaseid suviseid õitsejaid. Pealelõunal jõudis kohale vihm ja nädala lõpuks lubas ilmateade ka juba lumehelbeid..... Juba kolm aastat ei niida me oma aias kogu muru. Sel aastal oleme jätnud niitmata umbes paarisaja ruutmeetrise platsi oma tagaaias, meie niinimetatud pargiosa, kuhu oleme istutanud mitmeid pargipuid. See on ala, kus on väga vaene muld, kus mitu puud on kehva mulla tõttu välja läinud või kasvavad väga vaevaliselt. See-eest on kevadel seal kõige rohkem nurmenukke, suvel härjasilmasid, kellukaid ja jumikaid ning raudrohtu, sekka mõned ristikud ja mitmeid liblikõielisi. Nagu soovitas Markus Gastl oma raamatus "Permakultuur ja loodusaed", peaks aias kindlasti olema üks vaese pinnasega puhvertsoon, mille liigirikkus püsib ainult siis, kui teete kõik selleks, et säilitada seal lahja muld. Ühesõnaga - see on tsoon, kus saab vähese niitmisega ja mahaniidetud taimede koristamisega hoida mulla mitteviljakana, et seal kasvaks rohkem õitsejaid niidutaimi. Kõige suurem rõõm on muidugi käpalistest oma aias. Hakkasin märkama, et meie niidetud murus on ühes kohas päris palju hallkäppasid ja panin algul neile juurde tähised, et me neid maha ei niidaks. Aasta hiljem otsustasime juba, et jätame tagaaia üldse niitmata, kuid pärast oli koduste niiduvahenditega selle niitmata ala üle taas kontrolli saamine liiga suur töö. Sel aastal piirasin tähistega ära selle kõige lillelisema ala, jälgides, et kindlasti nurmenukud ja käpalised sinna alasse jääksid. Igal aastal olen ka üle lugenud, palju on käpalisi, siis iga aastaga on nende arv kasvanud. Kui 2 aastat tagasi oli veel selles paigas umbes 30 hallkäppa, siis sel aastal oli neid kokku lausa 53. Lisaks hallkäpale ja käopõllele on sel aastal lisandunud ka üksikud ööviiulid ning juulis ilmus tamme alla laialehine neiuvaip. Ning lillemuru üle aias on hea meel ka lastel, kes seal rohutirtse ja liblikaid püüavad ning Bossel, kes murus rõõmsaid jooksuringe teeb. Selle suve kuumus ja niisked ilmad on augustikuus toonud aeda väga rikkalikult õitsejaid. Floksid, lõvilõuad, anemoonid ning pargiroosid oma mitmendal ringil.... Esimesi õisi hakkavad avama varajased sügisastrid. August on ilus! Mul tuli suur soov jagada oma põhimõtteid aiandusest, kuidas loodusega kooskõlas aias toimetada ning jõuda võimalikult hooldusvaba aiani, et jääks rohkem aega nautida oma aeda ja olla rohkem koos oma perega. Selleks tegin ma Instagramis lehekülje #loodusaed ja hakkasin postitusi jagama sellest, mis aias parajasti aktuaalne ja millega parajasti tegelen. Näiteks sellest, kuidas metsalilled koos kultuurtaimedega kasvavad ja kuidas põhumultš aitab vähendada kastmist ning umbrohtude tärkamist. Nüüd on mul olemas koht, kus saan jooksvalt jagada postitusi oma aiast.... Kui tavaliselt panen ma põhumultši kõigile köögiviljadele, et vähendada mulla kuivamist ja umbrohtude tärkamist, siis juba eelmisel aastal võtsin plaani, et katan muruhakkega kogu oma püsilillede ümbruse. See mõte tekkis kuumadel suvedel, kui köögiviljad põhumultšiga kaetuna olid lopsakad ja rohelised ning püsililled oma peenardes kuivama kippusid. Kui lillepõõsad veel madalad olid, panin paksu murukihi kõigile floksidele ja ka roosidele, et niiskust hoida ning seekord ei kuivanud mul mitte ükski floks. Muruhake päästis nad kuivamast ning kõik taimed on terved ja rohelised, kuivamisest mitte jälgegi hoolimata sellest, et suvi oli erakordselt kuiv ja kuum. Jaanipäeva paiku olid õied avanud suurem osa minu roosidest. Peenraroos "Chippendale" oli sel aastal suure kuuma tõttu küll poole madalam kui tavaliselt, kuid pöörasin tema kastmisele erilist tähelepanu ning selle eest tänas ta mind rohkete õitega. Uus pargiroos "Henri Martin" õitses esimest korda ning ootasin tema õisi pikisilmi. Öölilled, mille ema aiast kunagi aastaid tagasi mingi teise lillega kaasa tõin, levitas videvikus oma lummavat lõhna. Õueamplid petuuniate ja raudürtidega muutusid samuti värvirõõmsaks. Meie koduaias on üks elurikas plats, kus me muru ainult paar korda aastas niidame ja kus iga aastaga liigirikkus kasvab. Umbes 4 aastat tagasi, kui me niitmisest selles paigas loobusime, on hallkäppade arv seal iga aastaga kasvanud. Kui ma eelmisel aastal lugesin kokku umbes 30 õitsejat, siis sel aastal sain neid kokku 53. Ning ma ei imesta, kui see arv kasvab veelgi, sest kui ilm on soodne, siis lisandub virgujaid iga päevaga juurde. Käes on jälle aasta kõige ilusam kuu, kus kõik rohetab, lõhnab, õitseb ja sidistab. Kui siiani on ikka jahedaid päevi päris palju olnud ning paari öö tagune öökülm suutis isegi üht-teist ära näpistada, siis täna lendasid üle õue juba pääsukesed ning ega see päevasoe nüüd enam tulemata ei jää. Olen kultuurtaimede kõrval oma peenrasse lasknud tulla ka iseseisvaid külalisi, nagu näiteks ülased, kes suurte kollase põõsastena nüüd teiste kevadlillede vahele säravad. Paistab, et neile meeldib meie peenardes! Ning ka isehakanud maasikad terrassi kõrval on juba uhkesti õites. Küll on siis tore otse ukse eest maasikaid korjata! Uue aiaelemendina jõudis meile kohale viimaks mitmetonnine kivi, mis lastele palju rõõmu pakkus. On ju tore kivi otsa ronida ja hõisata: "Mina kivikuningas!", Kuum ja kuiv suvi on möödas ning kohale jõudsid ka vihmad. Esimesed öökülmad on ära võtnud kõrvitsa- ja kurgilehed, kuid lilled jätkavad ikka õitsemist - külm ei ole neid veel kohutanud. Nii on erksaid viimaseid õitsejaid aias veel palju ja sügisastrite pillerkaar on alles algamas. |
Tagasivaade
April 2024
|