Pühapäevahommik akna taga oli mahe ja helge. Päike alustas oma teekonda läbi uduloori ning maalis härmas puud ning maastiku üle sooja kumaga. Kevade ootel urvad ning eelmise suve kuivanud kõrred - kõik nad olid saanud endale härmaokkalised rüüd. Võtsin kaasa koera ja kaamera ning läksin seda lummust püüdma. Aasta tagasi tuli meie perre Bosse. Olime kaua kaalunud võtta endale jälle koer, kuid ei kujutanud seda päriselt ette, sest elame ju suhteliselt suure liiklusega maantee ääres. Kuid juunikuus oli väike kahekuune Bosse meie perre vastu võetud ning taas algas meie elu koes koeraga. Kutsika kasvades kasvas ka tema julgus ja iseseisvus üksi jalutamas käia ning korduvalt oli neid õhtuid või hommikuid, kui Bosse tuli pika kutsumise peale naabrite juurest. Me ei tahtnud aga mõeldagi selle peale, kui ta autoteel kellelegi ette jookseb ja avarii põhjustab. Soovitati meile küll igasuguseid elektrikarjuseid ja raadiosaatjaid, kuid sajaprotsendilist kindlust ei anna seegi, rääkimata valusähvatusest, mida vaene kutsa peab tundma. Ning ketis pole meie koerad peaaegu kunagi olnud. Nii sündis otsus piirata meie krunt aiaga, et koeral oleks ruumi ringi joosta ning meie saaksime öösiti rahulikult magada teadmisega, et koer on kodus. Kogenud töömehed käisid kohal viiel päeval ning saigi valmis meie uus kolme väravaga 250-meetrine aed. Bossel on sünnipäev 26.aprillil, kuid juba paar päeva varem tuli Reili lastega Tallinnast kaasas tatra-koerakonservitort Bossele. Bosse kiitis tordi väga maitsvaks ja sõi ühe hooga peaaegu kogu tordi kohe ära. Aitäh, Reili, tordi eest! Bosse teab, keda oma sõpradele tordimeistrina soovitada! On küll alles veebruar, kuid päev-päeva järel sulab lumi ja jää. Roheline heinamaa, mis lume alt välja sulas ning sinine taevas jätsid eemalt vaadatuna maastikust lausa suvise mulje. Kui meil eelmisel aastal oli ainult kolm aastaaega ja talv teiste seas vahele jäi, siis see aasta rõõmustab taas paksu koheva lumega, keskmiselt parajate külmakraadidega ja aegajalt ka päikselise taevaga. Bosse, kellele see talv on esimene tema elus ning kellel paks kasukas sünnist saati kaasas, hullab rõõmuga lumes ja naudib samuti talveilma. Bosse sai endale uhke ja toreda soojustatud kuudi ja põrandaga koeraaia juba suvel. Kui ilmad vihmasemaks ja külmemaks muutusid, siis sai Bosse aed endale ka katuse peale, et pikkadel päevadel, kui oleme tööl ja tema üksi koeraaias, saaks ennast ka varju all hoida. Kuigi muidu on katus läbipaistvatest katuseplaatidest, siis esimene kohev lumi "värvis" katuse õige kiiresti valgeks. Saabusid esimesed külmad ööd ja päevad ning suurele lombile maja taga heinamaal tekkis jää. Bosse elus oli see esimene jää, sest sündis ju Bosse aprillikuu lõpul ning jääst ei teadnud ta midagi. Veelomp sai talle aga peagi tuttavaks ning seal oli hea ennast jahutada soojal päeval või janu kustutada pärast jalutuskäike. Kuid nüüd oli jääga midagi juhtunud! Vette ei saanud astuda. Vett ei saanud limpsida! Isegi hammustada ei saanud vett! Lomp oli muutunud üleni kõvaks ning lombi peal sai kõndida. Ja jääd sai limpsida. Ning libe oli see jää ka - nii et võttis mõnikord lausa jalad risti alla ja oli raske püsti seista. Kuid seda jääd jätkus vaid mõneks päevaks. Detsembri lõpuks oli jää taas sulanud ning lombi vesised omadused jätkusid endisel kujul päevast-päeva. Saage tuttavaks, meil on Tammeorul uus elanik - väike hundikoer BOSSE. Juba üle 7 aasta pole meil koera olnud. Just nii kaua, kui oleme elanud Tammeorul. Kuid mõte koerast on meil ikka aegajalt jutuks tulnud, sest on ju meil alati koer olnud ja muidugi suur ning tugev aed, kus meie hundikoer või bernhardiin vabalt ringi on jooksnud. Aeda pole me oma suurele krundile siiani suutnud ehitada. Kuna elame suure tee ääres, siis päris vabalt ei julge koera aga hoida, ei taha teda panna ka ketti ega kasutada raadiosaatjat. Nii mõtlesime välja lahenduse puhkudeks, kui meid kodus pole - ehitasime koeraaia ja kuudi. Ning muidugi, kui kodus oleme, saab ta vabalt joosta meie suurel õue-alal. Veel ei tea, kuidas plaan toimima hakkab ja kas peame mingeid muid ettevaatusabinõusid käiku võtma, kui väike Bosse plaanib üksi kaugemale jalutama minna, kuid eks elu näitab. Tore on elada keset loodust. Linnud, loomad, puud-põõsad ja marjad on su ümber ja sa oled ise osa sellest loodusest. Kitsetalled värava taga aasal, noor kägu aia peal või punased pihlakad kraavipervel - kõik see pakub ilu silmale ja rõõmu ootamatutest kohtumistest. Ilusa kevade ilusad ilmad. Päikest ja vihma, ööjahedust ja päevasooja. Lilled, linnud ja liblikad. Metskitsed ja sookured igapäevases vaateväljas on muutunud nii tavaliseks, et ei kiirusta isegi kaamerat haarama. Pääsukesed ja kuldnokad toidavad poegi. Kraavi taga lepa otsas on metstuvi pesa. Igapäevaelu kulgeb rahulikult omasoodu. Ainult kiisu on aegajalt rahutu kõigi nende lindude üle, kes nii käeulatuses ja samas nii kättesaamtud. |
Tagasivaade
April 2024
|