Tammeoru garaažikinos kohtusid permapeenra koolitusel 19 tragi aiahuvilist, et saada teadmisi permakultuuri kohta ning kuidas looduslähedasemalt oma aias toimetada. Minu lugu, kuidas minust kujunes permakultuuri austaja ja viljeleja, saab lugeda postitusest, mille tegin mõni päev enne koolitust. 
Koolituspäeva hommik oli vihmast võitu ja ma olin isegi veidi murelik, äkki ei tule inimesed üldse välja, kuid minu suureks rõõmuks tulid kohale kõik, kes olid ennast kirja pannud. Juba varahommikul panin pärmitaigna kerkima ja küpsetasin üsna suure koguse väikseid suupiste-juusturullikesi, et tulijaid soojade saiade ning kohvi ja taimeteega garaažikinos vastu võtta. Minu esitlus läks toredasti õppijatega suheldes, arutledes ja kogemusi vahetades. Mina rääkisin ja näitasin fotosid, kuidas me ise siin Tammeorul kümne aasta jooksul oleme loodusega kooskõlas elamist nautinud, koolitusel osalejad uurisid ja küsisid võimaluste kohta, kuidas oma aia jääke kasutades permapeenraid luua. 
Selleks ajaks, kui põhilised jutud räägitud said, oli vihmasadu ka juba väiksemaks jäänud ning läksime õue peenraid tegema. Olime selleks ette valmistanud kastid, immutanud need puidukaitsevahendiga,  kogunud pappe, lehti, muruhaket, mulda ja põhku ning töö läks kiiresti.  Kaks peenart valmisid ühise tööna kui imeväel ja siis jäi veel aega ka natuke aias ringi vaadata. ​

Loodan väga, et minu koolitus suutis täita oma eesmärki ja suutsin innustada ning inspireerida osalejaid tegutsema loodusega ühes rütmis oma aias tegutsema.
Kõige lõpuks leppisime veel kokku, et teen Facebookis grupi LOODUSAED, kus saame jagada oma kogemusi ja teadmisi permakultuuri rakendamisest hooldusvabade peenarde loomisel. Jätsin grupi avalikuks, et ka muud huvilised saaksid grupiga liituda ning saaksime laiemalt loodustsäästva aiapidamise põhimõtteid jagada. Sama nimega loodusaed on ka mul Instagrami konto, kus jagan oma tegemisi ja rõõme aias tegustemisest.
Ning üks Praktiline permapeenra koolitus jääb veel ka kevadesse!​

Juba viie päeva pärast on Tammeoru koduaias algamas Permapeenra koolitus, kuhu põnevusega ootan kõiki, kes on minult küsinud, et tahaksid rohkem permapeenardest teada saada ja ka neid, kes pole mu varasematele koolitustele jõudnud. Samuti ootan neid, kes permakultuurist veel midagi ei tea, et neile jagada teadmisi, mida olen ise õppinud, kogenud ja kasutanud. Ning muidugi neid inimesi, kes sooviksid rohkem vaba aega, mida võimaldab looduslähedane aiapidamine.

​​Permakultuurini jõudsin ma päris juhuslikult
​
Olen küll kasvanud maal, kuid peenarde loomine ja rohimine polnud mulle lapsena sugugi lemmiktegevus. Kunst, looming ja raamatud olid pigem need, millega ma alati suurima rõõmuga tegelesin. Kuid kasvades peres, kus isal on agronoomi haridus, emal aedniku kutsetunnistus ning vennal lapsest saati väga suur huvi kõige vastu, mis looduses toimub, siis sain juba lastetoast kaasa mõistmise looduse kui terviku kohta.

Kui endal juba oma kodu oli ja lapsed sündisid, siis tekkis soov ka endale mõni peenar luua. Ning sealt see algas. Rajasin peenraid, kastsin ja rohisin suved läbi ja sinna kulus päris palju aega.

Kui müüsime oma suure maja ja aia ning ehitasime väikese palkmaja, oli suur soov aiapidamisega jätkata. Maalapp, kuhu oma uue kodu rajasime, oli endine heinamaa mõne suure tamme ja kasepuuga, krundi piiriks kraav ja lepasalu. Kõike tuli alustada nullist. Ning alguses polnud peas ühtegi mõtet, kust otsast alustada.

Kutsusin külla hea kolleegi, kes oli Räpinas aiandust õppinud, et aru pidada, millest üldse alustada. Temaga tühjal krundil ringi jalutades jagas ta mõtteid, millega arvestada ja milliseid toredaid võimalusi on aiakujunduses üldse olemas on. Ning samal õhtul hakkas mul mõte peas jooksma ja paberile tekkis aia plaan voolavate peenraservadega ning looklevate radadega.

Samas oli peas ka mõte, et tahan edaspidi luua oma peenrad nii, et mul oleks nendega võimalikult vähe tööd ja vaeva ning jääks rohkem aega oma pere, laste ja hobide jaoks. Idee teostumisele aitas kaasa ka väike õnnetus, kui ma kevadel oma jala väänasin. Parema jala, mis on minu kaevamise jalg. Kevad muudkui edenes, aga ma ei saanud alustada ühegi peenra loomisega. Siis meenus töökaaslane, kes oli rahvaülikoolis osalenud permakultuuri koolitusel ning rääkis sellest ülima vaimustusega. Võtsin kohe telefoni ja sain esimesed juhtnöörid permapeenra loomiseks. Ning võin öelda, et mu esimesed kartulid ja kõrvitsad kasvasid ülihästi.

Samas uurisin Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kas poleks võimalik korraldada ka Haapsalus permakultuuri koolitust ning õnnestus kutsuda koolitama Liina Järviste. Tammeoru tühjal koduõuel oktoobris 2013 esimene U-kujuline permapeenar valmiski ja kevadel said sinna juba seemned külvatud. Ning kevadel toimus ka veel teine koolitus, kus Liina Järviste juhendamisel ürdispiraali valmis tegime.

​Permakultuur Tammeoru koduaias

Ning niimoodi see asi aina jätkus. Igal aastal tegin juurde mõne uue peenra ja sügiseti valmistasin vanu peenraid ette uueks kevadeks. Tegin oma esimesed kastpeenrad ja ka kogu kasvuhoone toimib permakultuuri põhimõtteid arvestades.

Oma esimesed köögiviljapeenrad tegin otse köögiakna alla mõttega, et kui köögiaknast peenrale vaatan, tuleb pähe rohkem mõtteid köögiviljade kasutamiseks toidus. Hiljem permakultuuri tsoonidest kuuldes sain teada, et kõige enam tarvitatavad aiasaadused peaksidki inimesele kõige lähemal olema. Sain ka teada muudest tsoonidest ning täitsa juhtumisi sobisid mu aiaplaani kavandamised ka teiste permakultuuri tsoonidega, nagu näiteks ka toidusalu loomine.

Oleme nüüd umbes kümne aasta jooksul, mis me oleme Tammeorul elanud, püüdnud arvestada ka muude permakultuuri põhimõtetega nagu taaskasutus, energia säästmine, vee tarbimine ja kasutamine ning looduslähedus ning meile selline elustiil sobib.

Kui tavaliselt panen ma põhumultši kõigile köögiviljadele, et vähendada mulla kuivamist ja umbrohtude tärkamist, siis juba eelmisel aastal võtsin plaani, et katan muruhakkega kogu oma püsilillede ümbruse. See mõte tekkis kuumadel suvedel, kui köögiviljad põhumultšiga kaetuna olid lopsakad ja rohelised ning püsililled oma peenardes kuivama kippusid. Kui lillepõõsad veel madalad olid, panin paksu murukihi kõigile floksidele ja ka roosidele, et niiskust hoida ning seekord ei kuivanud mul mitte ükski floks. Muruhake päästis nad kuivamast ning kõik taimed on terved ja rohelised, kuivamisest mitte jälgegi hoolimata sellest, et suvi oli erakordselt kuiv ja kuum.

Sügisel tuleb alustada uute permapeenarde loomisega. Papid maapinnale, kraavipervelt pehkinud puud, oksad ja lehed peenra põhjaks ning selle kõige peale rohelised taimejäägid. Nüüd jääb veel kõik seee kogutu katta mullakihi ja põhuga ning jätta peenar kevadet ootama. Kevadeks on vihmaussid teinud oma töö ja uus peenar ongi valmis maasikate istutamiseks. 

Permapeenrad on sel suvel palju rõõmu pakkunud. Kui kuumal suvel püsililled peenardes kuivasid, siis permapeenras kasvavad siiani lopsakad kurgid, peedid, porgandid ja muud aiaviljad. Kurke korjasin veel tänagi septembri keskel ämbritäie, kuigi taimi napilt kümmekond. Põhukiht hoidis mulla vaba umbrohtudest ja säilitas niiskuse, mis ei auranud ära mustalt mullapinnalt. 

Küll mulle meeldib, kui saab oma peenarde jaoks ära kasutada ära kõik selle, mis jääb üle aiandusest ja majapidamisest ning tekib minu maja ümber iseenesest. Esimesed vabavormilised U- ja I-kujulised permapeenrad said loodud mittemillestki koolitaja Liina Järviste targal juhendamisel - sellest sai kogu asi alguse. Pool aastat hiljem lisandus veel üks ürdispiraal.
​Ka kasvuhoone muld sai tekitatud kihtide viisi - ikka maapinnale papid, sinna peale lehed, oksarisu, mulda, murujääke ja põhku. Ja kartulid said lihtsalt maapinnale paksu põhu alla ning kasvasid mis mühises. 
Kuna maal elades võiks peenramaad rohkemgi olla, siis uute peenardega tahan ära proovida kastpeenrad ning jällegi permapeenra põhimõttel.
Nüüd on meie aias juba ringi kõndimas ka kanad, kes aitavad kaasa kõikvõimalike taime- ja toidujääkide hävitamisele ning on meid juba ka esimestega munadega rõõmustanud.