Juba viie päeva pärast on Tammeoru koduaias algamas Permapeenra koolitus, kuhu põnevusega ootan kõiki, kes on minult küsinud, et tahaksid rohkem permapeenardest teada saada ja ka neid, kes pole mu varasematele koolitustele jõudnud. Samuti ootan neid, kes permakultuurist veel midagi ei tea, et neile jagada teadmisi, mida olen ise õppinud, kogenud ja kasutanud. Ning muidugi neid inimesi, kes sooviksid rohkem vaba aega, mida võimaldab looduslähedane aiapidamine.
Permakultuurini jõudsin ma päris juhuslikult
Olen küll kasvanud maal, kuid peenarde loomine ja rohimine polnud mulle lapsena sugugi lemmiktegevus. Kunst, looming ja raamatud olid pigem need, millega ma alati suurima rõõmuga tegelesin. Kuid kasvades peres, kus isal on agronoomi haridus, emal aedniku kutsetunnistus ning vennal lapsest saati väga suur huvi kõige vastu, mis looduses toimub, siis sain juba lastetoast kaasa mõistmise looduse kui terviku kohta.
Permakultuurini jõudsin ma päris juhuslikult
Olen küll kasvanud maal, kuid peenarde loomine ja rohimine polnud mulle lapsena sugugi lemmiktegevus. Kunst, looming ja raamatud olid pigem need, millega ma alati suurima rõõmuga tegelesin. Kuid kasvades peres, kus isal on agronoomi haridus, emal aedniku kutsetunnistus ning vennal lapsest saati väga suur huvi kõige vastu, mis looduses toimub, siis sain juba lastetoast kaasa mõistmise looduse kui terviku kohta.
Kui endal juba oma kodu oli ja lapsed sündisid, siis tekkis soov ka endale mõni peenar luua. Ning sealt see algas. Rajasin peenraid, kastsin ja rohisin suved läbi ja sinna kulus päris palju aega.
Kui müüsime oma suure maja ja aia ning ehitasime väikese palkmaja, oli suur soov aiapidamisega jätkata. Maalapp, kuhu oma uue kodu rajasime, oli endine heinamaa mõne suure tamme ja kasepuuga, krundi piiriks kraav ja lepasalu. Kõike tuli alustada nullist. Ning alguses polnud peas ühtegi mõtet, kust otsast alustada.
Kutsusin külla hea kolleegi, kes oli Räpinas aiandust õppinud, et aru pidada, millest üldse alustada. Temaga tühjal krundil ringi jalutades jagas ta mõtteid, millega arvestada ja milliseid toredaid võimalusi on aiakujunduses üldse olemas on. Ning samal õhtul hakkas mul mõte peas jooksma ja paberile tekkis aia plaan voolavate peenraservadega ning looklevate radadega.
Samas oli peas ka mõte, et tahan edaspidi luua oma peenrad nii, et mul oleks nendega võimalikult vähe tööd ja vaeva ning jääks rohkem aega oma pere, laste ja hobide jaoks. Idee teostumisele aitas kaasa ka väike õnnetus, kui ma kevadel oma jala väänasin. Parema jala, mis on minu kaevamise jalg. Kevad muudkui edenes, aga ma ei saanud alustada ühegi peenra loomisega. Siis meenus töökaaslane, kes oli rahvaülikoolis osalenud permakultuuri koolitusel ning rääkis sellest ülima vaimustusega. Võtsin kohe telefoni ja sain esimesed juhtnöörid permapeenra loomiseks. Ning võin öelda, et mu esimesed kartulid ja kõrvitsad kasvasid ülihästi.
Samas uurisin Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kas poleks võimalik korraldada ka Haapsalus permakultuuri koolitust ning õnnestus kutsuda koolitama Liina Järviste. Tammeoru tühjal koduõuel oktoobris 2013 esimene U-kujuline permapeenar valmiski ja kevadel said sinna juba seemned külvatud. Ning kevadel toimus ka veel teine koolitus, kus Liina Järviste juhendamisel ürdispiraali valmis tegime.
Permakultuur Tammeoru koduaias
Ning niimoodi see asi aina jätkus. Igal aastal tegin juurde mõne uue peenra ja sügiseti valmistasin vanu peenraid ette uueks kevadeks. Tegin oma esimesed kastpeenrad ja ka kogu kasvuhoone toimib permakultuuri põhimõtteid arvestades.
Oma esimesed köögiviljapeenrad tegin otse köögiakna alla mõttega, et kui köögiaknast peenrale vaatan, tuleb pähe rohkem mõtteid köögiviljade kasutamiseks toidus. Hiljem permakultuuri tsoonidest kuuldes sain teada, et kõige enam tarvitatavad aiasaadused peaksidki inimesele kõige lähemal olema. Sain ka teada muudest tsoonidest ning täitsa juhtumisi sobisid mu aiaplaani kavandamised ka teiste permakultuuri tsoonidega, nagu näiteks ka toidusalu loomine.
Oleme nüüd umbes kümne aasta jooksul, mis me oleme Tammeorul elanud, püüdnud arvestada ka muude permakultuuri põhimõtetega nagu taaskasutus, energia säästmine, vee tarbimine ja kasutamine ning looduslähedus ning meile selline elustiil sobib.
Kui müüsime oma suure maja ja aia ning ehitasime väikese palkmaja, oli suur soov aiapidamisega jätkata. Maalapp, kuhu oma uue kodu rajasime, oli endine heinamaa mõne suure tamme ja kasepuuga, krundi piiriks kraav ja lepasalu. Kõike tuli alustada nullist. Ning alguses polnud peas ühtegi mõtet, kust otsast alustada.
Kutsusin külla hea kolleegi, kes oli Räpinas aiandust õppinud, et aru pidada, millest üldse alustada. Temaga tühjal krundil ringi jalutades jagas ta mõtteid, millega arvestada ja milliseid toredaid võimalusi on aiakujunduses üldse olemas on. Ning samal õhtul hakkas mul mõte peas jooksma ja paberile tekkis aia plaan voolavate peenraservadega ning looklevate radadega.
Samas oli peas ka mõte, et tahan edaspidi luua oma peenrad nii, et mul oleks nendega võimalikult vähe tööd ja vaeva ning jääks rohkem aega oma pere, laste ja hobide jaoks. Idee teostumisele aitas kaasa ka väike õnnetus, kui ma kevadel oma jala väänasin. Parema jala, mis on minu kaevamise jalg. Kevad muudkui edenes, aga ma ei saanud alustada ühegi peenra loomisega. Siis meenus töökaaslane, kes oli rahvaülikoolis osalenud permakultuuri koolitusel ning rääkis sellest ülima vaimustusega. Võtsin kohe telefoni ja sain esimesed juhtnöörid permapeenra loomiseks. Ning võin öelda, et mu esimesed kartulid ja kõrvitsad kasvasid ülihästi.
Samas uurisin Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kas poleks võimalik korraldada ka Haapsalus permakultuuri koolitust ning õnnestus kutsuda koolitama Liina Järviste. Tammeoru tühjal koduõuel oktoobris 2013 esimene U-kujuline permapeenar valmiski ja kevadel said sinna juba seemned külvatud. Ning kevadel toimus ka veel teine koolitus, kus Liina Järviste juhendamisel ürdispiraali valmis tegime.
Permakultuur Tammeoru koduaias
Ning niimoodi see asi aina jätkus. Igal aastal tegin juurde mõne uue peenra ja sügiseti valmistasin vanu peenraid ette uueks kevadeks. Tegin oma esimesed kastpeenrad ja ka kogu kasvuhoone toimib permakultuuri põhimõtteid arvestades.
Oma esimesed köögiviljapeenrad tegin otse köögiakna alla mõttega, et kui köögiaknast peenrale vaatan, tuleb pähe rohkem mõtteid köögiviljade kasutamiseks toidus. Hiljem permakultuuri tsoonidest kuuldes sain teada, et kõige enam tarvitatavad aiasaadused peaksidki inimesele kõige lähemal olema. Sain ka teada muudest tsoonidest ning täitsa juhtumisi sobisid mu aiaplaani kavandamised ka teiste permakultuuri tsoonidega, nagu näiteks ka toidusalu loomine.
Oleme nüüd umbes kümne aasta jooksul, mis me oleme Tammeorul elanud, püüdnud arvestada ka muude permakultuuri põhimõtetega nagu taaskasutus, energia säästmine, vee tarbimine ja kasutamine ning looduslähedus ning meile selline elustiil sobib.
