Nagu soovitas Markus Gastl oma raamatus "Permakultuur ja loodusaed", peaks aias kindlasti olema üks vaese pinnasega puhvertsoon, mille liigirikkus püsib ainult siis, kui teete kõik selleks, et säilitada seal lahja muld. Ühesõnaga - see on tsoon, kus saab vähese niitmisega ja mahaniidetud taimede koristamisega hoida mulla mitteviljakana, et seal kasvaks rohkem õitsejaid niidutaimi.
Kõige suurem rõõm on muidugi käpalistest oma aias. Hakkasin märkama, et meie niidetud murus on ühes kohas päris palju hallkäppasid ja panin algul neile juurde tähised, et me neid maha ei niidaks. Aasta hiljem otsustasime juba, et jätame tagaaia üldse niitmata, kuid pärast oli koduste niiduvahenditega selle niitmata ala üle taas kontrolli saamine liiga suur töö. Sel aastal piirasin tähistega ära selle kõige lillelisema ala, jälgides, et kindlasti nurmenukud ja käpalised sinna alasse jääksid. Igal aastal olen ka üle lugenud, palju on käpalisi, siis iga aastaga on nende arv kasvanud. Kui 2 aastat tagasi oli veel selles paigas umbes 30 hallkäppa, siis sel aastal oli neid kokku lausa 53. Lisaks hallkäpale ja käopõllele on sel aastal lisandunud ka üksikud ööviiulid ning juulis ilmus tamme alla laialehine neiuvaip.
Ning lillemuru üle aias on hea meel ka lastel, kes seal rohutirtse ja liblikaid püüavad ning Bossel, kes murus rõõmsaid jooksuringe teeb.